BAKTERIAALSED NAHAHAIGUSED
Nahk on alati kaetud arvukate bakteri-ja seeneliikidega ning inimene või loom elavad nendega tasakaalus. Teatavate nahaprobleemide, muutuste ja vigastuste esinemisel aga võib muutuda naha rasu-ja niiskusesisaldus, pH, temperatuur ning nahk muutub põletikele vastuvõtlikuks ja kehapinnal olevad bakterid saavad võimaluse organismi tungida. Bakteriaalsed nahahaigused jagunevad pindmisteks ja süvamisteks. Pindmised nahahaigused lokaliseeruvad vaid pealisnahas, paranevad tavaliselt armi jätmata, kestavad lühikest aega ja mõjutavad harva organismi üldseisundit. Siia kuuluvad lööve, haudumine, märg nahapõletik, karvanääpsu põletik. Peamised tunnused on niisked ligased karvaalad, valulikkus, haavandid, korbad, ebameeldiv lõhn .Äge märg nahapõletik tabandab rohkem pikakarvalisi ja tihedakarvalisi tõuge. Nahavoldidermatiit aga kokkerspanjeleid (mokavolt), bulldoge, boksereid, sametkoeri, pekingi lossikoeri ja mopse. Karvanääpsu põletik võib esineda kõigil koeratõugudel, sagedamini aga noortel koertel puberteedieas. Süvad nahapõletikud kahjustavad kõiki nahakihte, paranemisel tekib armkude, muutub organismi üldseisund ning kulg on tihti krooniline. Peamised tunnused on seotud üldseisundi muutustega – palavik, loidus, isutus ning valulikkus, punetus ja turse tabandunud piirkonnas.
SEENHAIGUSED
Seenorganismide poolt esilekutsutud haigusi nimetatakse mükoosideks. Eristatakse pindmist, süvamist ja süsteemset mükoosi. Seenorganismid, kes parasiteerivad meie koduloomadel, elavad naha sarvkihis, karvades, küünistes ja toituvad keratiinist. Pindmisse mükoosi e. dermatofütoosi haigestuvad kergemini noorloomad, kuna nende immuunkaitse ei ole veel lõplikult välja arenenud ja ka karvakasv on kiirem, vanad loomad, kelle immuunkaitsevõime on nõrgenenud, haiged loomad. Sagedased on dermatofütoosid kassidel – sellest ka rahvasuus levinud nimetus “kassihaigus”. Enam ohustatud on pikakarvalised kassid, kuna neil on raskem oma kasuka eest hoolitseda.
Siinjuures olgu märgitud, et selle “kassihaiguse” levitamises vaid kasse süüdistada on ilmne ülekohus kasside suhtes. Selle haiguse edasikandjaks võib olla kes iganes, ka inimene ise, mitte aga kodus vaguralt istuv toakass. Kass on haiguse õnnetu ohver, kuna ta on sellele kõige vastuvõtlikum.
Kliinilisteks tunnusteks pindmiste seenhaiguste korral on karvavabad või murdunud karvadega laigud eriti pea ja esikäppade piirkonnas mis vastavalt tekitajale võivad olla ilma naha reaktsioonita või vastupidi-punetavad, kõõmased ja tugevasti kihelevad.
HORMONAALSED HAIGUSED
Nahka mõjustavad paljud hormoonid, näiteks kilpnäärme-, neerupealise koore-, sugu- ja ka kasvuhormoonid. Sagedamini esinevad koerte hormonaalsed haigused on seotud kilpnäärme ala- ja neerupealsete koore ületalitlusega. Kassidel on nahamuutusi põhjustavad hormonaalhaigused harvaesinevad. Kliiniliste tunnustena esineb muuhulgas sümmeetrilist karvakadu eriti koonul, kaelal, tagakäppadel ja sabal. Nahk tundub külmana, karv on kuiv habras ja langeb kergesti välja. Iseloomulik on kiheluse puudumine tabandunud aladel ning tavalisest õhem või paksem nahk. Haigestuvad peamiselt keskealised ja vanemad koerad.
ALLERGIA
Allergia on kaasasündinud või eluajal omandatud kalduvus reageerida immuunkaitsega mingile kindlale ainele – allergeenile. Allergeen võib organismi sattuda toiduga, sissehingatava õhuga, läbi naha või looteeas ema verega. Tavalised allergeenid loomade lähemas ümbruses on tolm, kõõm, hallitusseened, õietolm. Allergilise reaktsiooni peamised sümptomid on kihelus ja naha punetus. Koer lakub tavaliselt käppasid, nakitseb käpapadjandite vahesid ja kratsib näopiirkonda, eriti silmade ümbrust. Kassidel esineb peapiirkonnas tugev kihelus ja väikesed korbaga kaetud haavandid. Tuleb ette ka pidevat esi-ja tagakäppade ning kõhupiirkonna lakkumist, mille tagajärjeks on karvavabad laigud.
Tahaksin teile veelkord südamele panna seda, et taoliste sümptomite märkamisel oma looma juures ei tohi hakata uisapäisa tegutsema, vaid tuleb koheselt arsti juurde pöörduda ja mitte lasta haigusel süveneda. Sagedamini tehtavad vead on seotud just pesemisega. Paljude nahaprobleemide puhul (märg nahapõletik, seenhaigused, lestad) on pesemine ja ka ujutamine vastunäidustatud. Vesi levitab haigustekitaja nakkuskoldest ka teistesse kehapiirkondadesse ja hävitab laboruuringuteks vajalikke jälgi. Aga kiusatus kõõmendavat ning sageli väga halvasti lõhnavat ja kokkukleepunud karvadega looma vanni pista on väga suur. Ja kui tuuakse veel “seifkaardi” seep ka lagedale, siis…
On vist paras aeg rääkida sellest, et millal ja millega on siis pesemine näidustatud. Teatud naha ja karvaprobleemide puhul määrab loomaarst teie loomale pesemiskuuri ravishampooniga. Ravipesu erineb tavalisest pesust selle poolest, et protseduuri tuleb teha sageli mitu korda nädalas.
Hõõruge eelnevalt niiskeks kastetud loom hoolikalt spetsiaalshampooniga sisse nii, et see jõuaks ka nahani ning masseerige pidevalt 10-15 minuti jooksul, eriti tabandunud kohti. Kui need on valulikud, siis hõõruge õrnema survega kuid ärge jätke töötlemist pooleli looma protesteerimisest hoolimata. Loputage oma lemmik hoolega voolava vee all ning üritage ta kiiresti ja samal ajal ettevaatlikult kuivaks hõõruda, et kasukas niiskeks ei jääks. Kui loom ei karda võite kasutada fööni.
Tavalise pesemise võtame ette siis, kui loom on ennast ära määrinud. Pärisnahas asetsevad karvafolliikulid, kuhu suubuvad rasu-ja higinäärmed, eritavad niiskust, et säilitada naha elastsust. Ruumides leiduv olmetolm hakkab nahale ja ka karvadesse kleepudes pikapeale takistama naha rasueritust ja õhuvahetust. Tekivad ebameeldivad lõhnad ning karv tuhmub.
Lemmiklooma pesuvesi peab olema kehasoe ning parajas koguses – kõhuni. Väga tähtis on ka õige pesemisvahendi valik. Mingil juhul ei tohi kasutada inimestele mõeldud seepe-shampoone, kuna neis sisalduvad lõhna-ja värvained võivad loomadele mõjuda nahka ärritavalt ning kui meie nahk on happeline (pH 5,5), siis loomadel on see leeliseline (pH 7,5).Valesti valitud shampoon kuivatab liigselt looma nahka muutes ta põletikele vastuvõtlikuks, tavaliselt kaasneb ka kõõma teke. Õige pesemisvahendi leidmiseks konsulteerige oma lemmiku ihuarstiga, kes looma tundes soovitab teile parimat.
Kui on käes hetk, mil teil on varutud pesemisvahendid, hulganisti vaba aega ja kinnihoidjaid, võite looma vette tõsta. Kasutada saab vanni või suuremat suupesukaussi olenevalt looma suurusest ja vastupanu raevukusest. Enne shampoonitama hakkamist kastke kasukas märjaks ja hõõruge vahuvesi hoolega karvadesse 5-10 minuti jooksul. Ärge kunagi kallake shampooni otse pudelist loomale peale, sest enamus müügilolevatest vahenditest on kontsentraadid ning võivad põhjustada kerget nahaärritust. Lahjendage veega vahekorras 1:10, nii on ka shampoonikulu väiksem. Pesemise ajal on targem peapiirkond jätta viimaseks, et vältida ohjeldamatut raputamist. Jälgige hoolega, et pesemisvahendit ei läheks silma ning vett kõrva-tagajärjeks võib olla põletikuline protsess. Lõpuks loputage oma “ohver” hoolega voolava vee all ning katsuge kiiresti rätikuga kuivaks hõõruda. Katsetage fööni.
Kui loom teie käest ära põgenes, meelitage ta diivani alt välja, peske, loputage ja kuivatage uuesti ning kammige või kraasige ta veidi niiskena läbi, et vältida karvade kokkukleepumist.
Kui shampoon ei sisalda balsamit, siis enne koera lõplikku loputamist kasutage seda. Spetsiaalne karvabalsam lahjendatakse vees nagu shampoongi ja hõõrutakse karvadesse. Lasknud balsamil mõned minutid toimida loputatakse loom lõplikult. Balsam katab iga üksiku karva kaitsva kilega ja tänu sellele on kasukat kergem kammida. Samuti aitab balsam kaitsta naha ja karvastiku loomulikku niiskust.
Kui teil pole tahtmist ega võimalust endal niimoodi jännata ,võite oma lemmiku viia vastavasse loomade pesemisasutusse.
Reeglina on teie lemmikloomade meelest pesupäeva näol tegemist kõrgema kategooria ahistamisega, mis teeb nende liiga sagedase kümblemise üpris problemaatiliseks. Loomade pesemise puhul võikski lähtuda põhimõttest – nii tihti kui vajalik, nii harva kui võimalik.