Üks tilk, kaks tilka, kolm tilka…
Halloo! Kas loomaarst kuuleb? Kuulge, mu kass on kõhust kinni. Istub kasti peal ja mitte midagi ei tule.
Tavaliselt ei ole teie kass mitte kõhust kinni vaid teda on tabanud nõndanimetatud kasside tsivilisatsioonihaigus – alumiste kuseteede haigestumine e. kasside kuseteede sündroom (inglise keeles kasutatakse lühendit FUS – Feline Urinary Syndrom), mis hõlmab enda alla terve rea kodukassidel esinevaid erinevate tekkepõhjustega alumiste kuseteede haigusi. Statistilistel andmetel on loomakliinikutesse vastuvõtule tulevatest kassidest 9,6 % selline haigussündroom. See sündroom on tõsiseks katsumuseks nii loomaarstidele kui ka loomaomanikele ning tublisti vaevavaks kassidele enestele.
Haigus võib alata kiirelt või areneda nädalate jooksul. Loomaomanikud näevad kassi tavalisest kauem liivakastil pingutamas ning arvavad ekslikult, et kassil on kõhukinnisus. Esimesteks haigustunnusteks võivad olla ka sagenenud urineerimine, “sirtsutamine”, pissimine suvalistes selleks mitte ettenähtud kohtades. Uriinis võib olla verd ja uriin haiseb tugevamalt kui tavaliselt. Niisuguses seisundis kassile tuleks kiiresti abi otsida loomaarstilt, sest eelpooltoodud nähud võivad lõppeda kusiti täieliku sulgumisega ja see viib hädad saatusliku lõpplahenduseni – teie lemmik võib surra üldise mürgistuse tagajärjel. Peale esmakordsete haigustunnuste ilmnemist, kui midagi tõsist ette ei võeta, korduvad need suure tõenäosusega poole aasta jooksul taas.
Haigestuda võivad mõlemast soost kassid, kuid ohustatumad on isased, sest anatoomiliste iseärasuste tõttu võib neil välja areneda kusiti täielik sulgumine. Harva esineb haigestumist alla aastastel kassidel. Tavaline patsient on 2 kuni 6 aastane, isane, kastreeritud, tubane, liigse kehakaaluga ja igasugust kuivtoitu sööv kass. Teistest sagedamini haigestuvad pärsia kassid, sest nad on väheliikuvad ja reeglina üsna tüsedad.
Alumiste kuseteede haiguste põhjused võivad olla mitmesugused, kuid üheks sagedasemaks süüdlaseks on kuseteede ummistumine kuses olevate magneesiumi-, ammooniumi- ja fosfaatsoolade kristalliseerumisel tekkinud kusekividega ehk struviitidega. Peamist rolli nende kristallide tekkel mängib kuse happesuse muutumine aluseliseks.
On tehtud väga palju katseid selgitamaks välja milline osa uriini happesuse muutumisel on erinevatel toitudel ja kuidas saaks erinevate dieetidega kusekivide teket ära hoida ning juba tekkinud probleeme ravida. On tehtud kindlaks, et toit, mille ainevahetuse tulemusena on uriin happelisem (optimaalselt pH 6,6), aitab haigestumist ära hoida. Kodukassid on nn. tõelised lihasööjad. Võrreldes kõigesööjate ja taimetoiduliste loomadega on lihasööjate uriin tunduvalt happelisem, sest lihas leidub palju aminohappeid. “Maakassid” püüavad hiiri ja reguleerivad sellega ise oma uriini happesust. Tänapäeva linnakassid aga on tubased, hiiri ei jahi, mõnulevad magada ja krõbinaid krõbistada. On kindlaks tehtud, et suurtes kogustes teravilja ja väheses hulgas lihaproduktide kasutamine terves reas odavates kommertstoitudes, mida müüakse tavalistes toidupoodides, võib kaasa aidata alumiste kuseteede haiguste arenemisele. Samuti ei ole hea kassitoitu pidevalt vahetada ja pakkuda kassikesele vahelduvat menüüd, sest ümberharjumine uue toiduga tekitab stressi ning see omakorda soodustab soolade kristalliseerumist uriinis. Kuivtoitu valides eelistage kõrgema rasvasisaldusega toite, sest neid süües on kasside väljaheited vähesema kuivainesisaldusega, koguselt väiksemad ning sisaldavad vähem niiskust. Kuna vedeliku tarbimine on kõikide kuivtoitudega ühesugune, siis rasvarikka toidu tarvitamisel eritatakse rohkem vedelikku uriiniga. Suurenenud uriini eritus ja sagedasem “kastil käimine” ei lase soolakristallidel kusiti valendikus tekkida.
Nüüd tahaksite kindlasti teada, kuidas siis oma kassikest õigesti toita? Kindlaid juhiseid on kõigile korraga väga raske anda, kuid mõned lihtsamad kuldreeglid oleksid:
• kvaliteetne (parem kui teie oma loomaarsti soovitatud) kuivtoit olgu kassile pidevalt saadaval
• ärge vahetage tihti toidusarju vaid püüdke jääda truuks ühele toidule
• konservidega toites on oht väiksem (kuid on olemas ka madalakvaliteedilise konserve, mille kohta see reegel ei kehti)
• valige rasvarikkam toit (rasv olgu loomne)
• mida odavam toit, seda vähem on temas liha ja rohkem teravilja ning seda aluselisem on uriin
• värske joogivesi olgu alati vabalt saadaval (kui kass siiski joob vähe, siis eelistage konserve)
Jälgige kuivtoidu pakendil märgitut ja vaadake, kas sellele on lisatud happesust reguleerivaid aineid ammoniumkloriidi ja DL-metioniini, sest need hoiavad uriini pH vajalikul tasemel.
Arenenumad riigid, kus veterinaardietoloogia on kõrgemal tasemel, maadeldakse kasside kuseteede haiguste vallas juba uute probleemidega. Hapustavate ainete lisamisega toitudele saavutatakse kõrvalefekt, kus uriini happesus muutub liialt suureks ja hakkavad tekkima kusekivid mida medikamentide ja dieediga lahustada ei saa. Need kusekivid on kaltsium oksalaadid. Happeline uriin lahustab struviite, kuid soodustab oksalaat-kivide moodustumist.