Kuidas teha kindlaks, et teie koeral või kassil on kirp?
Sageli jäävad kirbud teie lemmikute karvades märkamatuks. Seda eriti kui koera/kassi kasukas on tumedat värvi. Kui teie koer või kass ennast kratsib ja kõhvitseb ning teil on alust kahtlustada kirbu 
olemasolu, siis oma kahtluste kinnituseks või ümberlükkamiseks tehke väike katse. Võtke kamm, poorne lumivalge paber ja veepihusti. Paberiks sobiks kõige paremini filter- või kuivatuspaber, mis hästi vett imaks ja veepihustiks triikimisprits. Asetage koer/kass paberi kohale ja kammige teda. Kammimise käigus pudenevad paberile tolm ja karvades olev mustus. Seejärel pritsige paber ja sellel olevad kübemed märjaks.
Kui märkate, et osade mustuseterakeste ümber ilmuvad pruunikad laialivalguvad viirud, siis on tegemist kirbu väljaheidetega ja teie lemmikul on kirp (kirbud).
PARASIIDID
Parasiitidest on levinuim pahandusetekitaja KIRP. Kirbud võivad paljuneda toitudes ükskõik kelle verest, seega pole nende eest kaitstud ei lemmikloomad ega ka nende omanikud. Kirpude esinemise puhul on loomal peamisteks nahamuutusteks tugev kihelus, kõõm, karvade väljalangemine, korbad. Kihelusest tuleneva kratsimise tagajärgedeks võivad olla nahavigastused ja põletikud. Kirbud levitavad ka ühte koera paelussiliiki – koeraviiki, kelle munad saavad areneda vaid inimese- , koera- ja kassikirpudes. Paelusstõvega kaasnevad sümptomid on üsna sarnased pärakupaunade põletiku tunnustega – koer sõidab tagumiku peal, päraku ja sabajuure ümbruse nahk kiheleb, võib esineda korpasid ja karvade väljalangemist samas piirkonnas. Mitmed väikeloomadel parasiteerivad paelussi- ja ümarussiliigid nakatavad ka inimest ja eriti ohtlikud on nad lastele. Selle ärahoidmiseks on vaja anda oma lemmikloomale kord kvartalis ussirohtu, ka siis kui ta üldse väljas ei käi ning vastavalt vajadusele teha kirbutõrjet.
TÄID parasiteerivad lemmikloomadest koeral, kassil, meriseal ja küülikul aga ka hiirtel, rottidel ning lindudel. Erinevalt kirpudest on täid liigispetsiifilised ning parasiteerivad kogu oma elu ühel ja samal loomal. Tunnusteks on mõõdukas kihelus pea-, kaela- ja kubemepiirkonnas, kõõm ja karvade väljalangemine või ka leemetavad karvavabad laigud.
Erinevalt kirbust ja täist, kes on kergesti märgatavad, on LESTALISI (v.a. puuki) raske palja silmaga näha, kuna nende mõõtmed on väga väikesed ning mitte kõik ei parasiteeri nahapinnal vaid ka epidermises, karvanääpsus, kuulmekäigus, ninasõõrmetes. Nad jagunevad kõõma-, kuulme-, sügelis-, vagel-, süüdik- jpt. lestadeks. Peamisteks kliinilisteks tunnusteks lestalistega tabandumise korral on kihelus, punetus, kõõm, karvade väljalangemine, korbad.
Inimesel, kelle lemmik põeb sügelis- või süüdiklesttõbe, võib esineda löövet, mis väljendub väikeste punaste täppidena kõhul, rinnal ja kätel, mis aga kaovad tema looma ravimisel.